Lesel oli üks poeg. Ema ja peog töötasid varahommikust hilisõhtuni. Nad koristasid maja, söötsid karja, kõplasid, rohisid ja korjasid saaki. Viljapeksmisel peksid välja suured terad, millest jahu jahvatati. Seda oli neile endale küllalt ning jätkus ka müügiks. Jahust küpsetasid banitsat (juustu või kõrvitsa sai).
Ühel päeval ütles ema pojale: “Võta see suur kauss ja mine keldrisse. Too mulle jahu, et saaksin saia teha.” Poiss tegi, mis ema talle ütles. Keldrist välja tulles aeda, tuli tugev tuul ning puhus jahu kausist välja.
Poiss läks uuesti keldrisse. Täitis suure kausi ning läks uuesti aeda. Tugev tuul tuli jälle välja ning puhus kausist jahu minema.
“Sinu tahtmine ei täitu” ütles poiss ning läks uuesti keldrisse. Täitis jahukausi ja läks jällegi aeda. Tugev tuuli tuli ning puhus jahukausi täiesti tühjaks.
Poiss panin kausi käest ning läks tuult taga ajama. Ta muudkui jooksis ja jooksis – kuni kohtas palja peaga noort meest.
“Miks sa jooksed poiss?” küsis noor mees.
“Ma ajan tuult taga. Ta röövis mu töö. Puhus jahu laiali. Ma ajan teda taga, et ta selle mulle tagasi annaks.”
“Sa ajad tuult taga? Anna parem alla. Tuul võttis minu karvase mütsi ära ning puhus selle jõkke. Aga ma ei ole nii hull, et teda sellepärast taga ajada.”
“Mina ajan teda taga ning saan ka kätte.” vastas poiss.
Ja poiss muudkui jooksis ja jooksis. Järgmisel päeval kohtas ta tervet ja tugevat talunikku. “Kuhu tõttad poiss?” küsis talunik.
“Ma ajan tuult taga.”
“Miks sa ajad tuult taga?”
“Et ta annaks minu jahu tagasi. Kolm kausitäit jahu puhus ta laiali. Ta röövis minu ja mu ema töö.”
“Ära raiska oma aega poiss! Kuidas sa mõtled tuule kätte saada? Ta lõhkus mul nii palju puid ning paljud nende viljad läksid raisku. Aga mina olen rahulik. Kes suudakski võita tuult?”
“Mina suudaksin!” ütles poiss.
Ja poiss jooksis jälle edasi ja edasi. Järgmisel päeval kohtas ta meremeest, kellel oli kott õlal.
“Kuhu tõttad poiss?” küsis meremees.
“Ajan tuult taga.” vastas poiss.
“Mis tema sulle teinud on?”
“Ta puhus laiali 3 suurt kausitäit jahu.”
“Ah, kah mul asi!”
“Sinu jaoks võib see väike asi olla, kuid minu jaoks oluline. Las töötab ise ning näeb kui raske on vilja kasvatada, millest jahu tehakse!”
“Tule tagasi poiss! Sa ei saa võita tuult. Ta on tugev ja hirmutav. Ta puhub sinu peale nii kõvasti, et sa lendad kaugele kaugele. Ta uputas ka meie laeva. Nii meremehed kui ja reisijad uppusid. Isegi mõtlen, et kuidas mina eluga pääsesin!”
“Mis sellest! Mina lähen edasi! Ma ei tule tagasi! Ma ajan tuult taga ning otsin oma jahu!”
Ja poiss jooksis edasi ja edasi – kuni lõpuks tuule kätte sai.
“Hei tuul! Anna mulle tagasi minu jahu, mille laiali pillutasid.”
“Kas mina tuul saan jahu hoida?”
“Saad, saad. Meie raske tööga valmistasime jahu. Sina puhusid selle kõik laiali ning nüüd pead kõik mulle tagasi andma! Sellepärast sind juba kolm päeva taga ajan.”
Tuul naeratas ja ütles:”See on hea, et sa hoolitsed oma asjade eest. Ja pealegi sul on julgust, et tuulega vaielda. Laiali puhutud jahu sulle tagasi anda ei saa, kuid tasun sulle hoopis rätikuga. Hoolitse selle eest hästi. Kui sa ütled “Rätik, anna mulle toitu!”, siis ta annab sulle. Mis iganes toitu sa tahad, selle ta sulle annab.”
Poiss võttis rätiku ning tuul oligi läinud. Poiss kõndis ja mõtles - “Ei tea, kas tuul rääkis tõtt? Teen proovi.” Ta laotas rätiku laiali ning ütles: “Rätik, anna mulle banitsa (bulgaaria küpsetis) ja ayran (bulgaaria jogurti jook)!” Ja kohe oli rätikul kuldsetes nõudes maitsvad banitsad ja ayran.
Poiss tahtis veel ka teist toitu. Kõik mida hing ihaldas, see oli kohe tema ees rätikul. Poiss sõi kõhu täis ning hakkas kodu poole tagasi minema. Ta kõndis ja kõndis, kuni kolmandal ööl jõudis kõrtsimajja, kus öö veeta. Ta istus tühja laua äärde, laotas rätiku laiali ning ütles: “Rätik, anna mulle süüa.” Kohe kui oli lause öelnud, olid maitsvad toidud tema ees. Inimesed kõrtsis olid imestunud ning poiss jagas ka nendega oma toitu.
Kõrtsi omanik ütles: “Ma ei ole enne niisugust imet näinud, et rätik süüa annab! Kus sa selle said poiss? Kas neid müüakse kusagil?”
“Tuul andis selle mulle.”
“Hea kingitus”, ütles kõrtsipidaja naine. “Isegi kõige rikkamad mehed kadestavad sind nüüd.”
Poiss sõi kõhu täis ning läks magama. Öösel kõrtsipidaja naine ütles oma mehele: “Võtame selle poisi rätiku endale. Ilma tööd tegemata saame terve varanduse kokku ajada. Rätik, anna toitu! ning kohe toit olemas. Rätik, anna juua! ning kohe joogid olemas. Need saame külalistele sööta ja joota ning ilma tööd tegemata saame palju raha!”
Öösel, kui poiss magas, kõrtsipidaja naine võttis imerätiku ära ning asendas tavalisega.
Hommikul hakkas poiss edasi kodu poole liikuma ning jõudes kohale hüüdis: “Ema, tule vaatama missuguse rätiku ma sulle toon! Tuul andis selle mulle, sest puhus kõik meie jahu laiali. Nüüd ei pea sa üldse enam ise süüa tegema.”
“Mis rätikust sa räägid poiss? Näita seda mulle!”
Poiss laotas rätiku laiali ning ütles: “Rätik, anna mulle süüa!”Kuid mitte midagi ei juhtunud.
Poiss võtis rätiku ning läks uuesti tuult taga ajama. Saades tuule kätte ütles talle:”Tuul, siin on sulle rätik – anna mulle minu jahu tagasi! Rätik ei anna mulle enam süüa.”
“Kuidas ei anna enam süüa?” küsis tuul.
“Ma ei tea, lihtsalt ei anna.”
Tuul sai aru, mis juhtunud ning ütles: “Võta see väike kukk. Kui sa ütled laula väike kukk, siis hakkab kukk laulma ning kullast mündid kukuvad tema suust välja.”
Poiss võttis väikese kuke ning hakkas jällegi kodu poole minema. Ja jällegi jõudis ta sama kõrtsimaja juurde, et seal ööd veeta. Ta istus lauda, et sööma hakata ning ütles: “Laula, väike kukk!”
Kukk hakkas laulma ning kuldsed mündid hakkasid ta suust välja kukkuma. Poiss võttis need ning tellis selle raha eest endale toitu. Kui ta söömise lõpetas, läks ta magama. Öösel, kui poiss magas, jällegi kõrtsipidaja naine läks ning vahetas kuked ära.
Hommikul läks poiss kodu poole edasi ning sinna jõudes hüüdis emale: “Ema, tule vaata missuguse kuke ma sulle toon! Kui ta laulma hakkab, hakkavad kuldsed mündid ta suust välja kukkuma. Noh, laula väike kukk!”
Aga väike kukk oli vait! “Noh, laula nüüd väike kukk!” Kuid midagi ei juhtunud ning poiss võttis kuke ning läks jällegi tuule juurde.
“Tuul, siin sulle kukk tagasi! Anna mulle minu jahu tagasi. Väike kukk ei anna enam kuldseid münte!”
“Või nii?” ütles tuul. “Tegelikult kõrtsipidaja ja tema naine varastasid tõelise rätiku ning väikese kuke. Ma annan sulle selle vitsakese. Kui sa ütled talle löö, siis hakkab ta seda inimest lööma, keda sa tahad. Kui sa ütled stop, siis jätab ta järgi.”
Poiss võttis vitsa ning kodu poole minnes, sattus jällegi samasse kõrtsi. Kõrtsipidaja ning tema naine nägid vitsakest ning arvasid, et see samamoodi imesid teeb nagu rätik ja väike kukk. Ning leppisid kokku, et varastavad ka selle poisi käest ära. Kui poiss magama jäi, siis kõrtsipidaja naine proovis vitsa ära võtta. Kuid samal hetkel ärkas poiss ülesse ning hüüdis: “Vitsake löö!” Ja vits hakkaski kõrtsipidajat ning tema naist lööma.
“Aitab poiss!” karjus kõrtsipidaja. “Ütle, et vits järele jätaks – me anname sulle rätiku tagasi!”
“Ai-ai-ai!” karjus kõrtsipidaja naine. “Aitab! Ma annan sulle väikese kuke tagasi!”
“Vits stop!” Ja vits kohe lõpetas. Kõrtsipidaja ning tema naine tõid kohe tagasi rätiku ning väikese kuke.
Poiss võttis need ning viis kohe otse oma emale. “Seekord näed sa tõelist rätikut ja väikest kukke!” Ta laotas rätiku laiali: “Rätik, anna mulle banitsa ja ayran! Väike kukk, laula!” ütles poiss ning kohe hakkas kuldseid münte kuke suust kukkuma.
Ja nii elasid ema ja poiss õnnelikult kuni surmani.
Lõpp.
