See on väga vana legend ning omistatud mitmetele erinevatele maadele. Arvatakse, et algselt on see tulnud Pärsiast, mis on tuntud kui traditsiooniline mandli ja headuse maa.
Samas leidub sarnaseid legende ka Türgis ning läbi terve Lähis-Ida.
Hispaanias leidub sarnast legendi linnades nagu Cordoba ja Seville.
Portugalis seostatakse mandlipuu õitsemise legendi aga linnaga nimega Silves.
Palju-palju sajandeid tagasi, enne Portugali riigi teket, kuulus see regioon araablastele. Linn Silves kandis hoopis nime Chelb. Siin valitses kuulus noor kuningas ja prints Ibn-Almundin, kes kunagi polnud sõdu kaotanud.
Ühel päeval nägi kuningas Ibn-Almundin sõjavangide seas uhke hoiakuga ja ilusate blondide juuste ning roheliste silmadega printsessi Gildat.
See avaldas muljet Mauride kuningale ning ta kinkis printsess Gildale vabaduse. Aja jooksul printsess võitis kuningas Ibn-Almundin´i usalduse kui ka armastuse. Ühel päeval kuningas paluski printsess Gilda endale naiseks. 
Nad elasid õnnelikult mingi aja, kuid siis ilus printsess Põhjast jäi haigeks, ilma nähtava põhjuseta. 
Üks vana tark mees palus meeleheitel kuninga jutule ning rääkis talle, et printsess kannatab igatsusest. Nimelt igatsusest lume järele, mis printsess Gilda riigis alati maha sadas.
Lahendus oli Mauride kuningal käeulatuses. Nimelt lasi kuningas terves riigis mandlipuid istutada. Mandlipuu õied olid valged ning kui need õitsema hakkaksid, siis tekitaks see illusiooni lumest ja see ravikski printsessi igatsust.
Järgmise aasta kevadel viis kuningas printsess Gilda lossi terrassile mandlipuude õitsemist vaatama. Printsess tundis, et jõud ja tervis tuleb jälle tagasi, sest see illusioon valgetest õitest, mis tema ees avanes, oli nii võimas. See oli illusioon valgest lumest.
Mauride kuningas ja tema printsess elasid palju-palju aastaid õnnelikult. Aastast aastasse ootasid nad kevade suurepärast vaatemängu – mandlipuude õitsemist.
Samas leidub sarnaseid legende ka Türgis ning läbi terve Lähis-Ida.
Hispaanias leidub sarnast legendi linnades nagu Cordoba ja Seville.
Portugalis seostatakse mandlipuu õitsemise legendi aga linnaga nimega Silves.
Palju-palju sajandeid tagasi, enne Portugali riigi teket, kuulus see regioon araablastele. Linn Silves kandis hoopis nime Chelb. Siin valitses kuulus noor kuningas ja prints Ibn-Almundin, kes kunagi polnud sõdu kaotanud.
Ühel päeval nägi kuningas Ibn-Almundin sõjavangide seas uhke hoiakuga ja ilusate blondide juuste ning roheliste silmadega printsessi Gildat.See avaldas muljet Mauride kuningale ning ta kinkis printsess Gildale vabaduse. Aja jooksul printsess võitis kuningas Ibn-Almundin´i usalduse kui ka armastuse. Ühel päeval kuningas paluski printsess Gilda endale naiseks. Nad elasid õnnelikult mingi aja, kuid siis ilus printsess Põhjast jäi haigeks, ilma nähtava põhjuseta. Üks vana tark mees palus meeleheitel kuninga jutule ning rääkis talle, et printsess kannatab igatsusest. Nimelt igatsusest lume järele, mis printsess Gilda riigis alati maha sadas.Lahendus oli Mauride kuningal käeulatuses. Nimelt lasi kuningas terves riigis mandlipuid istutada. Mandlipuu õied olid valged ning kui need õitsema hakkaksid, siis tekitaks see illusiooni lumest ja see ravikski printsessi igatsust.Järgmise aasta kevadel viis kuningas printsess Gilda lossi terrassile mandlipuude õitsemist vaatama. Printsess tundis, et jõud ja tervis tuleb jälle tagasi, sest see illusioon valgetest õitest, mis tema ees avanes, oli nii võimas. See oli illusioon valgest lumest.Mauride kuningas ja tema printsess elasid palju-palju aastaid õnnelikult. Aastast aastasse ootasid nad kevade suurepärast vaatemängu – mandlipuude õitsemist.
