Väljas sajab nii palju lund, et kõik põllud ja aasad on täiesti valged, täiesti valged. Väikesel jänesel pole enam midagi süüa. Mitte midagi. Ta avab ukse. „Brrr...nii külm on!“
Väike jänes läheb välja midagi, ükskõik mida, söögiks otsima. Ja äkki ta leiab ... arvake mille? Kaks oranži porgandit, nii suurt, mis magasid lume all.
Krõmps, krõmps, krõmps. Ta sööb ühe porgandi ära. Ta ei ole enam näljane. Ta ütleb endamisi: „Nii külm on väljas, lund sajab nii palju. See väike hobune, mu naaber, on kindlasti näljane. Ma viin teise porgandi temale.“
Väike jänes jookseb, jookseb väikese hobuse, oma naabri, koju.
Kopp, kopp! Väike jänes avab ukse ... Ahh! Väike hobune polegi seal! Väike jänes jätab porgandi laua peale ... ja lahkub.
Paksus lumes aga otsib väike hobune midagi süüa. Ja äkki leiab ... arvake mille? Suure peedi, mis lume alla väikse künka moodustanud oli. Krõmps, krõmps, krõmps. Väike hobune sööb peedi ära. Hea, hea! Ta ei ole enam näljane ja naaseb oma koju.
Ta jõuab koju, näeb porgandit ja ütleb: „Kes tõi mulle selle? See oli kindlasti väike hall jänes, ma nägin ta väikseid käpajälgi lumes. See väike hall jänes on nii tore!“ Siis ütleb hobune endamisi: „Nii külm on välja, lund sajab nii palju. Lambal on kõht kindlasti väga tühi! Ma viin selle porgandi kohe talle ja tulen siis koju tagasi!“
Väike hobune kappab! Koppadi, koppadi, koppadi, koppadi! Suure lamba koduni.
Kopp, kopp! Väike hobune avab ukse. Ahh! Lammas polegi seal! Väike hobune paneb porgandi pingi peale ja lahkub.
Suur lokkis lammas oli läinud süüa otsima. Ja äkki ta leiab ... arvake mille? Punase kapsa, mis sügaval lume all peidus oli. Ta sööb leht lehe haaval kapsa ära, krõmps, krõmps, krõmps. Ta pole enam näljane ja läheb tagasi koju.
Lammas jõuab koju, näeb porgandit ja ütleb: „Porgand, kes tõi mulle selle? See oli kindlasti väike hobune, ma nägin ta kabjajälgi lumes!“ Ning lammas ütleb veel: „Nii külm on väljas, lund sajab nii palju, hirvel on kindlasti nälg! Ma viin porgandi talle ja tulen siis koju tagasi.“
Suur lammas jookseb lumes, üle jäätunud väljade ja läbi metsa.
Terve tee väikse punase hirve koduni. Kopp, kopp, kopp! Lammas avab ukse ... Ahh! Hirv ei olegi seal! Hirv oli läinud süüa otsima. Lammas jätab porgandi tooli peale ja lahkub.
Hirv on läinud midagi süüa otsima. Ja ta leidis ... arvake mille? Väikse tuti külmunud rohtu ja männivõrseid. Ta sööb neid nii palju ja tal pole enam kõht tühi.
Ta läheb koju tagasi, näeb porgandit ja ütleb: „Kes küll tõi mulle selle porgandi? Pruun lammas, ma arvan, ta jättis väheke villa maha, kui ta lahkus.“ Ja hirv ütleb: „Nii külm on väljas, lund sajab nii palju, väiksel jänesel on kindlasti nälg! Ma viin talle selle porgandi ja tulen siis koju tagasi.“
Väike punane hirv hüppab, hüppab, üle hekkide ja kraavide lehtedeta metsas. Ta jõuab kohale väikese jänese maja juurde.
Kui väike jänes koju jõudis, jäi ta kohe magama. Hirv avab väga vaikselt ukse ja asetab porgandi, väga vaikselt, voodi kõrvale maha. Selle peale jänes ärkab ülesse. Hirv ütleb talle: „Nii külm on väljas, lund sajab nii palju, võibolla ei ole sul midagi süüa! Ma tõin sulle porgandi!“
Ja nii jõudiski hobuselt lambale, lambalt hirvele, porgand väikese halli jäneseni tagasi. Ahh! Nii, nii head sõbrad!
No comments:
Post a Comment